Kui ka kümme aastat tagasi võisime täie kindlusega väita, et Eesti inimesed on muutustele palju altimad kui keskmine lääneeurooplane, siis täna asetume oma väärtushinnangutelt muutustele avatuse-stabiilsuse väärtustamise teljel juba Euroopa mõttelise keskmise lähedal. Pooled Eesti inimesed on muutustele avatud ja pooled eelistavad stabiilsust (10 aastat tagasi oli suhe 60:40 muutustele avatud sihtrühmade kasuks).Tagasihoidlikum avatus muutustele tähendab seda, et meie hulgas on üha vähem neid, kes tervitavad iga uut päeva värskete elamuste ootuses ja valmisolekuga kõigist uutest võimalustest kinni võtta. Üha rohkem on neid, kes leiavad, et oma väärtus on ka stabiilsusel ja ennustatavusel. Uuele päevale on kindlam vastu minna, kui on teada, mida see toob.
Oma igapäevatöös eelistavad ligi pooled (46%) töötavad inimesed stabiilsust uutele võimalustele ning vaid iga seitsmes (14%) on kindlasti valmis uute võimaluste nimel oma töökoha stabiilsusega riskima. Pea iga teine (43%) Eesti inimene usub täna kindlalt, et elus on üldse parem olla ettevaatlik: uued inimesed ja olukorrad võivad kaasa tuua (ebameeldivaid) ootamatusi. Avatus uuendustele on vähenenud ka igapäevases tarbimises - kõike uut pakutavat ei taheta enam katsetada.
Avatus muutustele ja uuendustele on vähenenud aasta-aastalt mitme teguri koosmõjul: ühelt poolt on pidevad muutused inimesi väsitama hakanud ja teisalt ollakse oma tänase elukorralduse ja -tasemega üsna rahul - ei ole põhjust soovida, et homne päev oleks teistsugune. TNS Emori 2008. aasta kevadsuvel läbiviidud uuringutes hindas möödunud aastat oma perele majanduslikus mõttes heaks (läks sama hästi kui varem või veel paremini) kolmveerand elanikkonnast ja vaid veerand peegeldas tagasi kasvanud rahulolematust oma pere majandusliku seisuga.
Sama positiivsete ootustega vaadati ka tulevikku: optimiste-pessimiste (26% vs 24%) on enam-vähem võrdselt ja enamik (46%) usub, et läheb sama hästi edasi kui seni. Suhteliselt tasakaalukad isiklikud tulevikuootused meediakrahhi ennustuste taustal peegeldavad seda, et enamik inimesi ei karda oma töö ja sissetuleku pärast. Isiklikul tasandil läheb hästi ja enamus ei näe oma vahetus ümbruses reaalseid ohu märke. See edu on hoidmist väärt, mistõttu ollakse muutuste suhtes ettevaatlikud.
Kui halvemad ennustused peaks tõeks saama ja toimetulek muutub paljude jaoks problemaatilisemaks, siis süveneb stabiilsuse väärtustamine tõenäoliselt veelgi. Väärtushinnangute seire mujal maailmas on näidanud, et keerulisematele aegadele kaldutakse reageerima enesessepöördumise ja suurema turvalisusetaotlusega.
Tugevnev turvalisusetaotlus on ilmselt üks tegur, mis suurendas oluliselt teisipäevase Öölaulupeo osalejate arvukust. Mitmed sündmused on meid sundinud tõepoolest märkama, et iseseisvus ei ole iseenesestmõistetav. Nii eelmise aasta aprillisündmused kui praegu Gruusias toimuv on olnud hoiatavateks sõnumiteks, millele vastukaaluks otsime kinnitust koosolemise ja ühislaulmise jõust.
Vähenev avatus muutustele toob kaasa selle, et igas eluvaldkonnas on muudatusi raskem ellu viia ja neid tuleb läbimõeldumalt teostada. See võib saada takistuseks innovatsioonile ning uute lahenduste leidmisele, aga positiivses võtmes võib seda arengutrendi vaadelda ka järjepidevuse ja stabiilsuse allikana. On lootust, et vähemaks jääb muutusi muutuste endi pärast ja arenguvõimaluse saavad pikemaajalist arendamist nõudvad ideed. Kui pidevatele muutustele orienteeritud keskkonnas olid edukamad need äriideed, mis andsid tulemusi kohe (vahendusärid), siis aasta-aastalt on meil rohkem kannatust ka kauem küpsemist nõudvate ideede viljade ära ootamiseks.
Stabiilsust hindav ühiskond on senisest enam ka kindlate reeglite ja normide ühiskond. Varasematel aastatel Eesti elanikele iseloomulik loov suhtumine kõikvõimalikesse ametlikesse reeglitesse on muutumas ning laienenud on nende inimeste hulk, kes peavad kindlaid mängureegleid oluliseks. Teadmine, millised on raamid, annab kindlust oma igapäevase eluolu ja tegevuste planeerimisel. Seega on olemas soodne pinnas elukorralduse suuremaks reglementeerimiseks ja ka bürokratiseerimiseks. Mitmesuguste käskude-keeldude (suitsetamise, alkoholimüügi piirangud) vaikiv vastuvõtt on selle arengutrendi kinnituseks.
Pikaajaline väärtushinnangute seire peegeldab ka väärtushinnangute üldist selginemist ja väljakujunemist: nihked ühiselt jagatavates väärtushinnangutes on aasta-aastalt üha väiksemad. See on ühiskonna normaliseerumise märk: ei ole ju ka isiklikul tasandil mõeldav, et igal aastal tuleks elus olulised väärtused ümber hinnata. Kardinaalseid ümberarvestusi sunnivad üldiselt tegema ainult suuremad kriisid ning tundub, et taasiseseisvumise vapustuse oleme me ühiskonnana läbi töötanud.
TNS Emor viib regulaarset üle-eestilist väärtushinnangute kaardistust läbi iga kahe aasta tagant, järjepidevalt alates 1996. aastast. Seekordse uuringu käigus küsitleti 2008. aasta jaanuaris-veebruaris 1004 inimesest koosnevat esinduslikku valimit Eesti 15-74-aastasest elanikkonnast.
Samal teemal: Eesti Ekspressi juhtkiri, 21.08
Mari-Liis Eensalu
TNS Emori uuringusuuna juht
mari-liis.eensalu@emor.ee
